Loomingust enne ja nüüd – kuidas leida enda tee?

posted in: Uncategorized | 0

Ma tean, et mu kunstileht Facebookis on natuke segamini paisatud. Jääb mulje, et mu tegemistes pole mitte mingit fookust, teen seda, teist ja kolmandat ka. Tegelikult on asi nii, et mulle meeldib luua. Ma saan ühtmoodi hea tunde sellest kui maalin pildi või kui kujundan midagi toredat. Sellepärast muutsin kodulehe pealkirja ka üldisemaks “Kätlin Muuga looming”. Võimalik, et ühel hetkel ma leian selle fookuse ja tõmban ringi kitsamaks.

Kuigi joonistamine on alati olnud mu loomingulise poole peamine väljund, siis aja jooksul olen teinud erinevat käsitööd (heegeldanud, kudunud), meisterdanud pärlitest ehteid ja kujundanud arvutis erinevaid pilte. Graafilise disaini avastasin enda jaoks kuskil kooliajal. Vaba aega oli palju ja ajaviiteks õppisin pilditöötluses kõik trikid selgeks. Ilma liialdatamata. Mäletan, et mu graafilise disaini õpetaja ei tahtnud uskuda, et koduse töö ise tegin, kuidagi liiga hea olevat (minusuguse õpilase kohta?). Tööks oli CD coveri kujundamine ja ma tegin selle oma tolleaegsele lemmik DJ Armin van Buureni albumile. Aasta oli 2004 vms.. Igaljuhul, ühel hetkel tulid uued huvid ja sinnapaika see kujundamine jäi.

Tänaseks olen ikka vaikselt siia-sinna erinevaid asju teinud. Põhiliselt sõpradele ja kui keegi on tulnud ise uurima, et kas äkki saaksin midagi ära teha. Paljud inimesed eeldavad, et kunstiga tegelev inimene oskab kindlasti ka graafilist disaini. Oleneb. Programmid on muutunud ja ise tunnen, et kunagistest teadmistest pole enam suurt kasu, palju asju tuleb uuesti kätte harjutada.

Üks asi, millega ma kurja vaeva näen, on VÄRVID. See maailm on minu jaoks olnud alati veidi nagu Hiina keel. Kui mõni kunstnik märgib segatud värvitoonid maalile või paberile, et järgmine kord jätkates saaks samad toonid, siis ma ei tea, kas üldse oskaksin nii. Mul käib see pool hästi spontaanselt, läbi katsetamise. Liiga palju on kärsitust, et nii täpselt planeerida üht maali. Ma lihtsalt teen seda nii kaua kuni jõuan tulemuseni, millega rahule jään. Hetkel seisab molbertil poolik maal, milleks hoogu kogun, sest mul on raskusi selle lõpuni maalimisega. Tekitab natuke ängitust ja ärevust, et ma ei ole suutnud seda ära teha, aga see on märk, et kui sellest läbi murran, siis tuleb arengus ka mingi järgmine level. Liiga lõdvalt ilma pungestamata teha oleks ju jama.

Paar aastat tagasi käisin ühel akvarellmaali kursusel. Nii äge oli jälgida, kuidas erinevad inimesed tajuvad ümbrust ja objekte. Maalisime kümnekesi täpselt samu esemeid, aga kõigi tööd erinesid kardinaalselt. Kes läks värvidega hulluks (kõik toonid võimalikult kirevalt sees), kes valis pastelse suuna jne. Mõni maalis kiiresti ja kärsitult ning pidi seetõttu leppima maali nurjumisega. Üks tüdruk maalis nii aeglaselt ja ühtlaselt, et pani imetlema. Minu maalid tulid selle pundi peale kõige realistlikumad ja said kommentaariks “nagu päris”. Realism tuleb mul loomulikult ja ega ma väga vastu ei hakka punnima. 🙂 Tegime ka abstraktse maali ja kui juhendaja seadis ühe värvitooni kahtluse alla, et äkki peaks seda muutma, siis ma ausalt ei saanud aru, et miks. Mulle tundus nii juba hea. Kas kunstnik ei peaks maalima enda visiooni?Kui õpetaja ja kunstnik tajuvad värvi nii erinevalt, kuidas siis tajuvad seda vaatajad?

Ma olen terve elu võidelnud selle vastu, et mind ei pandaks mingisse kasti ja kindlatesse raamidesse. Umbes, et kui oled kunstnik, siis sa järelikult ei oska arvutada. Kui oled kunstnik, siis sul ei ole raha ja sa pead terve elu nälgima. Enam rohkem valearvamusel ei saakski olla, sest arvutamist on kunstis ikka päris palju ja kui oskad müüa, elad kunstiga kenasti ära. Ma justkui kõigi kiuste tahan tõestada, et näed, mitte ühtki raami ei eksisteeri. Inimene võib teha seda, mida hing ihkab!Kõik on õpitav. Nii nagu on kunstis omad reeglid, need reeglid on disainis, reaalainetes.. kui näed vaeva ja need selgeks teed, siis võidki tegeleda ükskõik millega. See omadus lööb ka töistes tegemistes välja. Inimesed ütlevad liiga kiiresti “see ei ole võimalik” ja paljud võimalused laidetakse enne proovimist maha. Mul läheb selle peale pisike mootor käima ja tunnen vajadust kõik need eelnevad väited ümber lükata.

Minu pika jutu eesmärk on see, et ma ühel päeval saaksin õelda, et “ma olen portreekunstnik” või “ma olen maastikumaalija” või “ma disainin ainult logosid” ja ma oleksin selles segmendis number üks tegija. See oleks võimas. Hetkel ma siis proovingi enda tegemisi fokusseerida ja leida see suund, mis kõige rohkem meeldib.

Seega neid pooleldi ennast analüüsivaid postitusi tuleb veel. Järgmise korrani! 🙂

Leave a Reply